Elu nagu ameerika filmis ikka..hommikul saadad lapse kooli, kas ta tagasi ka tuleb, see selgub õhtul. Õpetaja seisab klassi ees, alati hirmul, oodates, millal järgmisel nunnul katus ära sõidab? Ma hirmuga ootasin, millal need kõvasti reklaamitud koolitulistamised meile jõuavad, nüüd on siis käes ja pessimist minus ütleb, et ega see viimaseks jää. Meedia ja puudulik karistussüsteem teevad oma töö. Kas ma tahan sellises maailmas lapsi kasvatada? Ei. Hetkel tahaks jälle, et ühiskond olemasoleval kujul eksisteerimise lõpetaks. Kas just kiviaega, aga mingisse idiootsuseeelsesse aega võiks tagasi langeda küll.
Terve interneedus kajab sellest, kuidas abivajajat tuleb märgata ja aidata, hullumeelse appikarjetele reageerida. Jaa, absoluutselt tõsi, paljudel oleks elu ilusam ja nii mõnigi surnu veel suremata, kui natuke rohkem teisi märgataks. Aga märkamine ei aita paraku karistamatusetunde vastu. Mitte, et ma hirmsasti lapsepeksu pooldaks, aga üks kõva keretäis tappa teeks õigel hetkel rohkem kasu, kui kahju, ma arvan. Ehk oleks ka sellel juhul teinud.
/See siin ei ole absoluutne tõde, võimalik, et isegi mitte minu isiklik tõde, aga täpselt sellised mõtted tekkisid. Taaskord, kahjuks./
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Edu ja jaksu!
ReplyDelete