Päriselt ka. "Kui ma enam rase pole, kui ma aega saan, kui laps suurem on, kui ma enam paks pole, kui ma siit külmast ja vastikust korterist ära kolitud saan, kui ma enam ei depresseeru, kui õues enam külm pole.. Ükskord,ükskord,ükskord.." Küll ma siis elan, kui ükskord pensionile jään.
Väikest ergutavat jalahoopi kellelgi?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Mh. Elu on väärtuslik ka siis, kui sa oledki pidevalt rase, kui sul pole üldse aega, laps on mõttetu titt, oled stabiilselt paks elad koledas korteris ja püsivas masenduses. Pealegi...ära usu neid sõbrannade pilte mis on tehtud kusagil palmi all. Nad lihtsalt eputavad. Neil on sama mõttetu elu nagu sinul. nad lihtsalt varjavad seda.
ReplyDeleteAga mulle jääb arusaamatuks, kuidas kõik (või noh, suurem osa inimestest) oma nö mõttetute elude juures nii rahul suudavad olla. Mina ei suuda. Praeguseks on selle postituse tegemisest väga palju muutunud, aga see liikumapanev miski on ikka puudu.
ReplyDelete